Kultuurimõis
Sänna Kultuurimõisa tegevuse printsiibiks on kultuuri- ning loometegevuseks soodsa keskkonna rajamine ja selle hoidmine. See tähendab kaht võrdväärset suunda mõisa tegevuses: kestvaks loometööks vajaliku, inspireeriva ja rahuliku keskkonna hoidmist residentidele ning samalt baasilt võrsuva loomingu eksponeerimist koos külalisesitustega.
Sänna Kultuurimõis pole mingil juhul kinnine asutus, kuhu külalisel või kohalikul asja pole. Mõisa olemuse võtmeks ongi avatus – seda nii erialaste avatud ateljeede, töötubade, kursuste, seminaride ja koolituste kaudu kui ka läbi kontsertide, teatrietenduste, filmiõhtute ja pidude, mille publikuks on võrdselt oodatud nii majalised kui külalised lähikonnast, mujalt Eestist, välismaalt.
Sänna Kultuurimõis kuulub ühte võrgustikku koos Kultuuritehastega Polymer Tallinnas ja Noor-Eesti Loomekeskus Tartus.
Mõisakultuur
Eesti- ja Liivimaal s.o tänapäeva Eesti aladel on mõis aastasadu olnud nii majandusliku kui ka sotsiaalse struktuuri aluseks. Mõisa funktsioon muutus Liivi sõjast kuni Eesti Vabariigi rajamiseni vähe – tegemist oli maapiirkonnas asuva maavalduse, majandusüksuse, eluaseme ja halduskeskusega. Mõisate kaudu jõudsid Eestimaa igasse otsa uued tootmisvõtted, kaubandustulu, kultuur. Talupojad võtsid tahes või tahtmata mõisast eeskuju arhitektuuri, rõivamoe, kodukujunduse, kunsti ja mitmes muus vallas. Mõisa kardeti ja kadestati, kuid ka imetleti. Mõisamaja oli täis “ilusaid asju”, pilte, muusikat. Suuremate talurahvarahutuste kirjeldustest võib lugeda, kuidas mõisaid rüüstanud kohalikud talupojad ei võtnud sealt kaasa mitte niivõrd kiiresti rahaks vahetatavat, kui hoopis mööblitükke, pilte ja peegleid, millised reetlikud asitõendid seejärel oma kodu kaunistama seati.
Mõis pole mitte ainult üks maja. Mõisniku eluase peegeldas ajavaimu. 18. sajandi teisest poolest muutus mõis utilitaarsest majandushoonete kogumist üha enam arhitektuuriliseks ansambliks – tervikuks, kus oma koht oli vaadetel, avarusel, vormide sümmeetrial ja harmoonial. Mõisani viisid alleed, peahoone esist auhoovi ümbritsesid tõllakuurid ja külalistemajad, ka aidad, laudad, tootmishooned ja muu majapidamiseks vajalik oli oma paigutuselt ja stiililt allutatud ansamblile. Ansambel omakorda viidud kooskõlla ümbritseva keskkonnaga, veekogude, pinnavormide, maastiku, loodusega.
Loomulikult poleks kõik see saanud sündida, kui mõis poleks olnud intellektuaalne keskus – kiriku kõrval vaimse kultuuri ilmaliku osa kandja maal. Uued suunad kirjanduses, kunstis, muusikas, võimalus reisida, koguneda mõtetevahetuseks ühes või teises mõisas – kõik see peegeldus mõisates, kuhu tekkisid kunstikabinetid, raamatukogud, salongid, kus kuulati muusikat või tehti näitemängu.
See elu, see ajajärk sai surmava hoobi Esimeses maailmasõjas ja leidis oma agooniale kiire lõpu nõukogude võimu kehtestamisega. Kultuurielu maal veeres sügavas stalinistlikus roopas. Kui mõnes säilinud mõisasaalis lubatigi teha näitemängu või pidada tantsuõhtut, siis ansamblit kui tervikut hävitati sihilikult ja järjekindlalt. Auhoovidest veeti läbi laiad asfaltteed, mõisaaedadesse ehitati mitmekorruselisi kortermaju uue ajastu maaproletariaadile, lasti võsastuda parkidel, kinni kasvada tiikidel ja kanalitel.
Tänapäeval on meil võimalus tehtud vigu väikeselgi määral õiendada, eelkõige aga vältida uusi. Terviklik mõisaansambel on 21. sajandi alguses üliharv nähtus. See on väärtus, mida on hirmuäratavalt kerge hävitada suletõmbega paberil, tükeldades mõisasüdame mitmeks kinnistuks, lubades lammutada vana või veel halvem – ehitada uut hoonet sinna, kus ta hävitab harmoonia.
Parim lahendus ja otstarve ajaloolisele ansamblile on aga selle asukoha, loodusliku keskkonna, hoonestuse ja atmosfääri ühtses tervikus taaskasutusse võtmine. Ning mis oleks selleks parem lahendus kui multidistsiplinarne, sõltumatu ja avatud kultuurikeskus maal – kultuurimõis.
